Taastamistööd muudavad võhivõõrad kangelasteks

Põhja-Carolina osariigis asuv Old Fort on Blue Ridge'i mäestiku kõrval paiknev idülliline väikelinn. Tavaliselt pahiseb katusega sildade all jõgi ning mootorratturid ja matkajad liiguvad ringi lähedal asuvas Pisgahi rahvuspargi metsas.

„Kui oled siin pikka aega elanud, ei saa isegi poodi minna, ilma et kohtaksid umbes 20 tuttavat nägu,“ räägib Melissa, eluaegne kohalik, kes tunneb linnas peaaegu kõiki inimesi.

26. septembril 2024 sadas orkaani Helene ajal kolme päevaga üle 40 cm vihma. Malbed ojad muutusid raevutsevateks jõgedeks, mis kangutasid kodusid vundamendilt ja juurisid välja vanu puid. Mudavoolud tormasid mäenõlvadelt alla ja matsid enda alla autosid, lükkasid ümber elektri- ja mobiilimaste ning lõikasid ära ligipääsu tervetele kogukondadele.

„Seda tunnet on raske kirjeldada, kui ühe silmapilgu jooksul kõik muutub,“ rääkis Melissa.

Old Forti vaimus kiirustas kogukond kohe appi. „Peaaegu kõigil on kodus mõni ATV, nii et juba 30 minuti pärast sagisid kõik teede vabastamiseks oma mootorsaagide ja tööriistadega.“

Melissa on olnud Airbnb majutaja juba kaheksa aastat. Talle kuulub piirkonnas kolm Airbnb-d – üks Old Fortis, teine Asheville'is ja kolmas Black Mountainis – mida ta kõiki ka ise haldab. „Mulle meeldib Põhja-Carolina lääneosa ja miski ei tee mind õnnelikumaks kui aidata inimestel end võimalikult mugavalt tunda – olgu nad siis siin puhkamas või selleks, et aidata jalule meie kogukonda.“

Pärast orkaani on Melissa pakkunud Airbnb.org-i kaudu peavarju 24 vabatahtlike grupile ja 13 perele, kes olid sunnitud orkaani tõttu kodunt lahkuma.

„Märkan iga päev grupipostitusi, kus öeldakse, et mõni kogudus või mittetulundusühing toob toitu, millest jagub 2000 inimesele,“ räägib ta. „Ent endiselt on inimesi, kel puudub elekter või töökoht.“

Vabatahtlik abistaja Amanda Põhja-Carolina osariigis asuvast Jamestownist saabus Melissa Airbnb-sse jagamiseks mõeldud autotäie mähkmete, piimasegupakkide ja hädaabivahenditega. Sellest, mis algas ühe peatumisena, kasvas välja tervet perekonda kaasav ettevõtmine. Amanda võttis järgmistele reisidele kaasa ka oma lapsed Avise (13) ja Briggsi (10) ning Melissa majutuskoht muutus omalaadseks päästeoperatsioonide välibaasiks.

Kolm kuud pärast Helenet ei ole Old Fort ikka veel täielikult taastunud. Ent vaatamata kõigele on Melissa majutuskohad endiselt lootuse majakad, mis pakuvad peavarju ja kogukondlikku tuge neile, kes aitavad taastada tema armastatud kodulinna.

„Oleme saanud majutada mitmeid kohalikke, kes kaotasid oma kodu, ja teisi, kellel polnud elektrit, vett ega internetti – paigaldasime isegi Starlinki, mis oli suureks abiks. Ja loomulikult oleme majutanud paljusid vabatahtlikke, kes tulid appi teistest osariikidest.“

Lapsed pühendusid täielikult abistamisele. Avis kirjutas einekarpidesse toetavaid kirjakesi ja Briggsist sai annetuskeskuse „kuu töötaja“, kes tervitas iga abikoormaga saabunud autot. „Ma ei ole kunagi varem näinud teda nii pühendunult töötamas,“ meenutab Amanda. „Sellest sai pöördepunkt.“

Hiljem muutus abistamine pidevat tegevust täis päevade jadaks. „Ärkasime juba koidikul. Niipea kui valgeks läks, olime väljas ja vedasime asju laiali, sageli kuni kella üheksani õhtul,“ meenutab Melissa.

Keset hävingut leidis Melissa lootust üllatuslikest momentidest. Näiteks sellest, kui Avis keeldus lahkumast ja peitis end majja, et olla eaka preili Joyce'i lähedal, kellega ta oli sõbrunenud, või kui Amanda rääkis talle, kuidas Briggs ärkab hommikul kell 6 ja küsib esimese asjana: „Kas me läheme Melissa juurde? Mis me täna teeme?“

Melissale meenutas see kogemus, miks ta üldse hakkas kunagi majutust pakkuma.

„On isegi veidi šokeeriv mõelda, et keegi väljastpoolt meie kogukonda on sedavõrd pühendunud,“ ütles ta. „Lühikese ajaga said nad meile nagu pereliikmeks.“