Patricia nägu läheb lapsepõlvest rääkides õhevile: kuidas ta mängis koos teiste lastega Naucalpan de Juareze mägedes, tolles Méxicost läände jäävas paksude metsadega piirkonnas, kus on koopaid, jõgesid ja kanjoneid ning palju metsloomi. Nüüd on ta uhke, et saab korraldada ekskursioone tollesse Naucalpani ossa, mis on ühtaegu nii samaks jäänud kui ka muutunud sürrealistlikuks kogukonnaks, mis on justkui unelev austusavaldus Mehhiko kunstile ja kultuurile. „Mulle meeldib seda kohta jagada, sest olen selle üle uhke,“ ütleb Patricia. „Ma ei taha seda ainult endale või naabritele hoida. Minu arvates tasub seda kohta oma silmaga näha ja kogeda.“ Oma lemmikkoha teistega jagamise soov ühendab paljude Airbnb elamuste korraldajaid. Ometi on vähe neid, kes saavad jagada sellist lummavat ilu, nagu Patricia kodus Quetzalcoatli Pesas. See koht on oma nime saanud asteekide sulismaost jumala järgi. Seal on eksootiline park ja elamukompleks, mis on ehitatud tohutu suurde, keerukate ornamentidega ja kirgaste värvidega skulptuuri sisse, mis lookleb maona läbi terve territooriumi. Selle meistriteose on projekteerinud Mehhiko arhitekt Javier Senosiain, kes on selle ilusa „orgaanilise arhitektuuri“ stiili looja. Kompleksis on kümme kodu. Patricia oma on üks neist ja lisaks ainus, mis on Airbnb kaudu saadaval. See on mao kõhu sisse ehitatud ruumikas, viie magamistoaga korter ümarate akende, kumerate lagede ja muude arhitektuuriliste eripäradega. Nüüdisaegne kujundus ja sisustus loovad selles kohas õhulise tunde, mis sobib üllatavalt hästi kokku selle ürgse keskkonnaga.

Mõtte täiskohaga majutajaks hakata sai Patricia ühelt oma õelt, kes oli kunagi juba oma kodu Airbnb kaudu välja üürinud. Samal ajal oli Patricial soov kolida kaootilisest ja kärarikkast Méxicost mõnda rohelisse ja vaiksesse kohta. Alates 2015. aastast tegutsebki ta täie innukusega majutajana ja giidina. Patricia läheb tavaliselt ise külalistele vastu ja juhatab nad oma majutuskohta, kuhu pääseb läbi mao küljel oleva ava. Talle meeldib, kui ta külalised oma uue keskkonnaga tutvudes eri keeltes vaimustust väljendavad – kõik need „vaud“ ja „ood“ ja „uu-la-laad.“ „Kuigi nad on fotosid näinud, ei anna need ikkagi hoone suurust ja ümbritseva looduse ilu, vaikust ja rahu täielikult edasi,“ ütleb ta. Patriciale meeldib oma majutuskohta külalistele tutvustada. Paljude külaliste jaoks on see üks Quetzalcoatli Pesas viibimise kõrghetki. Kui külalised soovivad, võib see ringkäik kergesti areneda 3–4-tunniseks seikluseks. Quetzalcoatli Pesa on ligi 16 ha suur. Osa sellest maa-alast on haljastatud, osa jäetud metsikuks. Ja Patricia kulgeb meelega aeglaselt. Ta osutab mao suule, mis on ehitatud ümber loodusliku koopa. Ta ärgitab külalisi märkama erinevaid lilli ja puid, lehtede eredaid värve, metsa hääli ja erinevaid, nii looduslikke kui ka tehislikke tekstuure. „Mõnikord kutsun ma neid paljajalu murul kõndima, et seda kohta tunnetada,“ ütleb ta.

Igal ekskursioonil räägib ta Kesk-Mehhiko mägedes elavast põlisrahvast uitšoolidest, kes on tuntud oma värvikate ehete ja helmeskunsti poolest. „Mao pea puhul on tunda suurt uitšoolide mõju,“ ütleb Patricia. Kirevad keraamilised rõngad mao peas, silmades ja kihvades ning paljud muud Senosiaini fantastilise loomingu üksikasjad on inspireeritud uitšoolide kunstist. „Üks asi, mida me siin kindlasti välja tuua tahtsime, on Mehhiko värv,“ lisab Patricia. Patricia tutvustab külalistele ka territooriumil kasvavaid ravimtaimi ja näitab, kuidas uitšoolid ja teised neid kasutasid. Mõnikord, kui külalistel on soovi, kutsub ta neid ekskursiooni lõpus endaga mediteerima. Lõppkokkuvõttes soovib ta aga lihtsalt jagada Mehhiko kunsti, kultuuri ja looduslikku ilu koos elamuste ja inimlike suhetega. „Ma olen aru saanud, et olgu mu külalised hiinlased, mehhiklased, hispaanlased, austraallased või kes tahes muu, on meil kõigil tunded. Me kõik armastame, me kõik oleme inimesed,“ ütleb ta. Ta lisab, et isegi kui inimesed näevad väga erinevad välja, „oleme sisimas väga sarnased.“ Ta loodab, et loodus, Mehhiko kultuur ja Quetzalcoatli Pesa ise muudavad tema külalistes midagi. „Mulle meeldib külaliste majutamise ja nendega suhtlemise juures kõige rohkem see, et see on nende jaoks mitte lihtsalt reis, vaid elamus ja et see elamus on nende jaoks väga tähendusrikas,“ ütleb ta. „Puhkus on nagu paus ja minu soov on seda pausi nendega jagada, et nad saaksid iseendasse vaadata ning avastada, mida nad tahavad ja kes nad on.“